Tagasivaade põhikooli aega

Täna tahan rääkida natuke süngest teemast, mis on olnud mu sees 4 aastat ja kohakuti tuleb ikka meelde ja mõtlesin, et peaksin selle kõik enda seest välja laskma. See postitus on minu jaoks ikka  väga isiklik.

Ma vaatasin eile eestiblogijad instagrammi laivi ja seal oli rääkimas Maris Altma kiusamisest ja ma jäin seda kohe kuulama ja mul tuli endalgi mõned seigad meelde seoses põhikooliga. Ma olen alati mõelnud, et mind ei ole kiusatud, ma olen arvanud, et “ah nad teevad lolli nalja” kuigi see ei olnud nali… Esimese hooga mõtlesin, et Eestis oli kõik hea, no nüüd tuli meelde, et ei olnud küll. Ma mäletan seda, et kui ma olin 5-ndas klassis, meil jäi tööõpetuse tund ära ja siis me olime kuskil koridoris ja ma nägin, et üks mu “sõber” haaras põrandalt mu seljakoti ja hakkas sellega ära jooksma, ta jooksis isegi koolist välja ja vihma sadas. Hiljem sain ta kätte ja kui ma küsisin, et miks sa nii tegid, ma ei teagi mis ma vastuseks saingi… nagu see pole normaalne.

Okei elasin selle üle, järgmine aasta läksin ma juba Soome ema juurde, sest mu vanemad läksid lahku. Alguses oli kõik hirmuäratav, kui jõudis kätte esimene koolipäev siis mu ümber oli vähemalt üle 10 lapse ja see tundus cool ja nad küsisid mu käest igasuguseid küsimusi(me suhtlesime inglise keeles), siis tutvusin ka A-ga ja J-ga ja siis mingi aeg läksid asjad halvasti(appikene, kui ma seda kõike kirja panen mulle tuleb see sama õõnsuse tunne kõhtu…) no näiteks mind ei tahetud enam gruppi, (kus olid siis ka A. ja J. ) ennem kui ma ei tea nende mingit “salasõna” mis on minu jaoks eriti lapsik ja nõme, nüüd mõeldes, aga no mida ma tegin?? Ikka üritasin nendega olla ja siis mäletan, et keegi kommenteeris “Kas **** on tõesti nii loll, et ta ei tea seda?” Siis ma mäletan küll, et ma tahtsin nutta ja kui vahetund sai läbi siis mul oli ainult üks mõte “Ma tahan Eestisse tagasi”)

Ja no siis mõni 5-nda klassi poiss hakkas ka mölisema mu kallal, et ma olen eit ja ma ei tea mida veel… aga kõige jubedam oli see, et ma jäin nende sõprade juurde edasi. Ma olin nii õnnelik kui 6 klass sai läbi, sest see tähendas seda, et mõned tüübid jäid ikka sinna kooli ainult 2 “sõpra” minu klassist läksid koos minuga uude kooli(Soomes on põhikool klassidest 1-6 ja 7-9)

Ma mäletan, et üks mu lähedane inimene rääkis siis, et Soomes pole lapsed stressis ega ei kiusata ja ma läksin siis selle jutu peale nii närvi, sest see polnud ju nii… vähemalt mitte minu jaoks.

Ja ma jäin  ikka nende 2 “sõbraga”(A. ja J-ga), sest ma kartsin luua uusi sõprussuhteid. Aa ja no siis J. ütles siis, et “Me kiusasime sind 6. klassis” Ja ma vastasin, et ei te ei teinud seda… oeh ma mõtlen, et mis mu peas liikus…

No 7 ja 8 klass möödusid enam vähem normilt kui välja arvata, et ma ei meeldinud ühele tüdrukule ja ta käskis mind meie klassi  whatsappi rühmast välja visata, mida siis ka tehti…, aga ütleme nii, et A-st ja J-st said mu nö sõbrad ja tegelt meil oli lõbus ka…

Ainuke asi, et 9-ndas klassis läks asi natuke jälle viltu vedama. Ja ma kartsin siis kooli minna ühe kuulujutu pärast ja siis hiljemalt tekkis uus kuulujutt, kus siis keegi oli öelnud, et ma elan vikerkaare perekonnas, sest mu ema on nähtud ühe naisega… noo se naine oli mu õde… nagu inimesed võivad olla ikka nii nõmedad ja väikse maailma vaatega.

Ja ükskord kui ma nutsin kodus siis  mu armas kass Oskar pani oma pea vastu mu pead ja see oli lihtsalt nii armas❤️.

Ja samas üks sober astus minu eest välja ja olen talle südamest tänulik❤️

Tahan öelda, et jah kellelegile võivad need asjad tunduda väiksed, aga minu jaoks need ei olnud! See kõik tegi mulle väga haiget, näiteks vetsu taha kinni panek, kõik need pilgud ja halvasti ütlemised… need on jätnud oma jälje, üks ütles isegi, et ta soovis mu surma ka… mis oli minu jaoks eriti jube(nüüd ma saan temaga hästi läbi ja kõik on korras) Ja ma mäletan, et ma lausa ükskord vihkasin neid inimesi, kes panid mind vetsu taha kinni… ma ei ole uhke selle üle, aga lihtsalt ma ei jaksanud enam…  üksord mul sai mõõt täis ja  ütlesin ühele ülbajale vastu natuke krõbedamad sõnad, mille peale ta läks kohe minema ja mul oli siuke tunne, et wow ma sain midagigi vastu öeldud.

Aa ja no kodust ja koolist sain ikka abi! Minu klassijuhataja oli väga tore ja alati rääkis nende õpilastega kes kiusasid.

Tahan seda öelda, et igale asjale on väljapääs! Nüüd olen teises linnas gümnaasiumis ja kõik on tore! Leidsin endale 2 uut sopra ja vanadega enam ei suhtle ja kõik on tore :). Ja teadke, et te saate abi! Kõik asjad on mööduvad ja kõik asjad laabuvad, isegi siis kui te seda ei usu! Ma olen pärast põhikooli olnud õnnelikum ja olen mõelnud tihti, et elu on ilus!

No kindlasti see asi on mind mõjutanud, näiteks ma olen kartnud alustada uut vestlust ühe sõbraga…

PS: Ma sain teada, et Eestis on täiesti haiged õpetajad! Siis kui mu õde käis põhikoolis siis tal oli seljas teksad, pitsiline topp ja tagi ja õpetaja ütles talle, et sa näed välja nagu l*ts… nagu appikene!!!

Ja kui võimalik andestage, sest tihti kiusajad on kas kadedad või neil on endal mingid probleemid.

Tahaksin tänada Marist, kes tegi selle laivi ja andis mulle julguse rääkida sellest teemast! Aitäh, sulle! Ja mulle meeldib väga su blogi lugeda :).

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s